liv-et.hyp

Palju õnne meie kolledži, eesti, läti ja ka liivi keele kontaktide uurijale Lembit Vabale, kes sai täna Läti ja Eesti välisministeeriumite Keele Auhinna!
Tervitame uut Eesti presidenti Alar Karis, kunagist Tartu Ülikooli rektorit, kes praegu, Eesti Rahva Muuseumi direktuuri õlal, hoiab liivi keelt!
Laimonis Rudzītisele – Riia liivlaste järeltulijale – 115!
Kuu asi – Liivi sõv ülemkool ja Liivi tema
2013. aastal toimunud Liivi sõudmiskoolist on selle traditsiooniks osalejate sarnane foto Liivi rannas tuntud Liivi tamme juures.
Alates 30. juulist 2021 kuni 8. augustini oli Kuoštrõgil juba kolmas Liivi sõv ülemkool, mille tegi LI Liivi Instituudi koostöös Tartu Ülikooliga.
Liivi sõu ülikooli ajal kogunesid selle osalejad liivi keele oskuslasteks, õppisid liivi keelt, liivi ajalugu, kultuuri ja kaasaegset päeva, samuti liivi viimase maaaare – Liivi rannaks, mis just seepärast sai sõu ülikooli sündmuspaigaks.
Juba esimesest Liivi sõudmiskoolist, mis toimus 2013. aastal, on selle traditsiooniks osalejate sarnane foto Liivi rannas tuntud Liivi tamme juures.
Loos on Vaidi küla Loosi talu elevust ja rikkust rohkem kui kakssada.
Loosi talus sündis esimene hariduse saanud liivi õpetaja Nikā Polmaņ (1823), 19. sajandi 60. aastatest siin elas Launitzi perekond – selle esindaja Andres Launitz on 19. sajandil üles kirjutanud liivikeelsed õpetused, Loosi talus on olnud liivi laste allkool (1923.-1937. aastani).
20. sajandi 30. aastate lõpupoole sai Loosi peremeheks Alfon Berthold (1910–1993) – kalur, liivi luuletaja, rahvaluuleteadlane, ning ka praegu Loosi selle lähedal elav Bertholdi pere.
Liivi sõv üldkool on läbi, kuid mõnel hetkel on sellest näha Läti telesaates.
Veel kord suur tänu kõigile osalejatele ja toetajatele – Tartu Ülikooli ASTRA projektile PER ASPERA, Läti õppe- ja õppeministeeriumile, Läti Ülikoolile ja teistele sõpradele.
Iseäranis tänan Tālsa TVd südamliku koosoleku eest ja Marc Daniel Skibsted Volhardt, Tuuli Tuisk ja Miina Norvik mälestuste eest.
Muusika Koštrõgil alustab juba kolmas Liivi sõu ülemkool!
Kuu asi – Kūolka bōikelamu
Ajakirjas “Illustreeritud juuniorid” küsib Daniel Skulte “Kas liivi keel veel seisab?” jutustab ajakiri LI Liivi Instituudi abiga liivi keele varasemast ja praegusest ning liivi keeles ja läti keeles ühtsetest asjadest.
Suur tänu küsimuse eest, Daniel!
Ilusat Jaaniõhtut ja Jaanipäeva!
Kubsrõk Helmī Staltega
Rikas rand – näeme Mazirbes!
Palju õnne Läti iseseisvuse taastamise aastapäeval!
Tänan kõiki, kes 30 aastat tagasi andsid selle eest oma hääle, aga eriti üht neist - liivlasele Ilmar Geigenile!
Läti Ülemkooli professor Janīna Kursīte ja tema perekond tervitaksid kõiki eestlasi.
Läti Ülikoolis on valminud Renate Blumberga raamatu liivi rahvamaja kohta.
Palju õnne suurima liivlaste vaimuliku kingituse kollektsiooni praktikale – Eesti kirjanikega muuseumile – uuele direktorile – Tõnis Lukasele!
Kuu asi – Nika Polmaņi (122 x 207 cm) portree režissöör Uģis Olte järgmisest mängufilmist "Upurga".
On ilmunud konverentsi DHN2020 artiklite kub.
Lisaks sellele loevad LI Liivlaste Instituudi uurijad Valts Ernštreits ja Gunta Kļava artiklit "Liivlaste kaasamine digitaalruumi", mis jutustab digitaalsetest ressurssidest ja sellest, et need võivad aidata ohustatud keelde ja kultuuridele.
Karl Pajusalu jutustab raadios Ludza eesti keelest.
LI Liivlaste Instituudi uurijad Elvīra Kalniņa ja Anni Lazdiņa võtsid osa Õpetajate ööst ning jutustasid oma tööst ja uurimusest.
Palju õnne iseseisvuse taastamispäeval, armas Läti!
Täna sõitavad liivlased liivlasi.
Siin on kuulda linnukasvatuslaulu, nagu seda on laulnud liivi keele ja mõistuse praktikant Pētõr Damberg (1909–1987)!
101 aastat tagasi on asutatud Emakeele Ühing, mille esimene välja antud raamat oli ka esimene ilmalik liivikeelne raamat – Esimene liivi lugemik!
Palju õnne!
24. märtsil seminaril digitaalsete humanitaarressursside kasutamise võimaluste kohta jutustab LI Liivi Instituut liivi keele ja kultuuri jaoks loodud ressurssidest.
Kui me ei pääse rannale, tuleb Kolk meie juurde!
LI Liivi Instituudis osaleb arutelu alliansside küsimuses – 2. päev.
LI Liivi Instituudis osaleb arutelu alliansi küsimuses.
Muuhulgas tuleb juttu ka liivlastest.
LI Liivi Instituudi uurija Uldis Balodis raamatut „Lutsi kella lementar. Ludza eesti keele õudsed” – 2020. aasta parimat raamatut humanitaarteaduste aral Läti Ülikoolis!
103! Palju õnne sünnipäeval, armas Eesti!
Soome keeleteadlase Vilho Setälä 1912. aastal tehtud liivlaste fotod on nüüd nähtavad.
Tänan Twan Gooseni verdumise eest.
Kuraami plōnimisektorluse programmi 2021–2027 loomise arutelul räägib LI Liivi Instituudi juhataja Valts Ernštreits kuraami keele ja vaimse omandi püsimise ja kasutamise, kultuuri juurdepäiksestamise võimalustest maaharides ning digiressursside kasutamise võimalustest.
LSM: "Läti keelel on vaja kiirabi". Euroopa kõige ehmatavam keel on päästetud!
Kaotatud sõnu otsides: LI Liivlaste Instituudi uurija Uldis Balodis keelte, elu Arizonas ja iseenese kohta.
Rohelise emakeele päeval kõlab ka liivi keel!
Abja-Paluoja Eestis toimub tänavu soome-ugri kultuuripealinn.
Mida ütlevad loomad
Talvi kaasa ja õpeta liivi keelt!
Taevaarde nimed liivi keeles.
Hommikul on
Uus LI Liivlaste Instituudi projekt liivi keele õpetamiseks.
Täna 30 aastat tagasi rajati riigi eraldi kaitsev liivlaste kultuuritegelane aru „Liivid Ranna” – esimene liivlaste oskustele pühendatud riigiasutus Läti ajaloos (viide pandud 2003. aastal).
Kuu asi – Īra küla rahva kirjad Īra kooli juhile. Miks need juhtusid?
LI Liivlaste Instituudi ettepanekul on Braili tähestik tehtud ka Ludza eesti keele jaoks! Veel kord tänan Harris Mowbray'd!
LI Liivlaste Instituudi uurija Uldis Balodis on nomineeritud Ladina-Ameerika kultuuriauhinna "Boņuks 2020" eesti keele aumärgiks Ludza eesti keele aumärgiks.
Lugejad
Vabariigi President ja toetas rida LI Liivlaste Instituudi ettepanekuid tulevikuks “Leedu ajalooliste maade seadus”.
Alates 4. jaanuarist kõlab Läti raadio 3 programmis uus rubrik "Kas tead?", millest kuuleb ka liivlaste jutte!
Jutt annab vastuse küsimusele “Kas tead, miks Liivlaste pidu peetakse alati esimesele jõulule?
Kui ma randa lähen
Jutt annab vastuse küsimusele “Kas tead, et me igaüks oskame natuke liivi keelt rääkida?”
Liivi keelt on näha üha enam Läti kohtades.
Siin – Kolga liivi rahvamaja tunnus Kolga küla keskel.
Euroopa Liidu Nõukogu
Teine lugu annab vastuse küsimusele "Kas tead, miks soomlased, eestlased ja liivlased tõusevad üles sama meldia juures?"
Liivi keelt on näha üha enam Läti kohtades.
Siin – Mērsrag tulbiturg.
Tõesti, mõõdupuu infokeskus!
Kuu asi – Viktor Berthold — liivlane, kalamees ja ravija.
Alates 4. jaanuarist kõlab Läti raadio 3 programmis uus rubrik "Kas tead?", millest kuuleb ka liivlaste jutte!
Esimene lugu annab vastuse küsimusele "Kas tead, et Euroopa Liidu kõige ehmatavam keel on Lätist?"
Projekti “Talv kaasa ja õpeta liivi keelt!”, liivi tee UNESCO marjade ja allriikide keelte aastakümmet.
Täna 900 sekundis – Läti Ülikooli Liivi instituut.
Väärtpaberid
Projektist “Talv kaasa ja õpeta liivi keelt!”
Talvi kaasas ja õpeta liivi keelt! Uus LI Liivi Instituudi projekt liivi keele õpetamiseks.
Läti Ülikooli Liivi Instituudi rõõmustab rõõmustav Talvine ja õnnelik Uusaasta!
UUDISED: Liivi asjad Soome allikate kubis.
Soome muuseumivalitsus pakub oma mesilasi (ka liivi keelega) vabaks kasutamiseks!
Sujub uusi laule liivi keele õppimiseks!
Palju õnne, armas Soome!
Kuu asi – Kōrli Stalte kiri raamatust, mille ta on saanud „Vee Testament” 42 eksemplari eest, mille Liivi Liit ostis Talipiidsete kärbete eest.
26. novembril valiti Läti Õppeakadeemia korespondent liikmeks ja valiti LI Liivlaste Instituudi juhataja Valts Ernštreits.
Palju õnne Läti Vabariigi 102. ja Liivi plaani 97. sünnipäeval!
Märksõna: Üksainus Veinberga.
Luulekogu “Trilium” on saanud Soome-ugri kirjanduse assotsiatsiooni ja Eesti Sugrovd programmi köitva Soome-ugri kirjanduse aupakliku luule kategoorias.
Ovpalka antakse igal aastal alates 2007. aastast
Kuu asi – foto Liivi rahvamaja avamisest 6. augustil 1939, kus mängiti kaht näidendit.
Fotol on näha mõlemat näidendit aktiveeritud, kuid rohkem võib mõlemast näidendist lugeda asutuse kodulehes.
9. novembril (11.00–18.00) toimub Eesti kirjanduse muusiku Eesti rahvaluulearhiivi asutaja Oskar Loorits 120. sünnipäeva tähistamine.
O. Loorits oli ka liivi rahvaluule koguja ja uurija.
Seto Instituut täna 5 aastat!
Palju õnne!
LI Liivlaste Instituudi juhtis Valt Ernštreiti lugu liivlaste emakeelepäeval Helsingis.
Video Ventspilsi Liivi kultuuripärandist 2020.
V TÄIENDAB Liivi KULTuuriKULTuuri JA ISTRII PORTAL LIVONES.NET!
Teine oluline osa on Viljakub, kus on kokku kirjad, sidemed ja video liivlastest.
Head uudised veebilehe kasutamise kohta!
Liivlased on Läti alustav rahvas, mis on pärit Läänemeresoome rahvast, sellel on olnud suur tähtsus tänapäeva läti keele ja Läti kultuuri arengus.
Temapi läti keel on tekkinud liivi ja muistsete valgete inimeste – latgali, allgaldi ja kuradi – kokkupõrkel ning just see on aluseks läti ainsale kõlale.
Samuti on liivlaste arusaamine näha ka mitmest Läti traditsioonilisest ja kaasaegse kultuuriga seotud rahvaluulest kuni toitudeni.
Seetõttu on liivlaste traditsiooniline kultuur pandud ka Läti kultuurikanonisse ja Läti põhiseaduse või põhiseaduse preambulis rõhutatakse eriti liivlaste traditsiooni osa läti rahva sünnist.
Liivlased on tänaseni sõitnud mitte ainult harjutama oma traditsioonilist keelt ja kultuuri, vaid ka seda arendama ning nüüd on liivlaste temapi kultuur üks osa Läti kaasaegsest kultuurirubriigist.
Liivi keel on Uraali kellaim Valgemeresoome keelerühma keel, mis erineb läti keelest, mis on indoeuroopa kellaim valgete keelerühma keel.
Liivi kõige lähedasemad on eesti keel, soome keel ja karede keel, kaugemad on soome, ungari, mordva ja teised uurali keel.
Liivi keel on leitud UNESCO maailma hädaabikeelte valikus (UNESCO Atlas of the World’s Languages in Danger).
Lätis on liivi keele staatus kehtestatud riigikeele seaduse paragrahvis 4, milles öeldakse: „Valu hoolitseb liivi keele kui alustajate (autohtond) keele oskuse, kaitse ja arendamise eest.”
Liivi keel kui liivi kultuuri üks osa on alates 2009. aastast leitud ka Läti kultuuri kanonist.
Veel 19. sajandil rääkis liivi keelt umbes 3000 inimest, 20. sajandi keskpaigal oli 1500 keeleoskajat, kuid täna võib liivi keeles omavahel rääkida umbes 30 inimest kogu maailmas.
Kogu aeg kasvab ka nende arv, kes on õppinud liivi keelt.
Liivi keele õpetamine on läti keele mõistmisel oluline, sellest mõlemad keeled on üksteise pikalt mõistnud üksteisega üheskoos töötades.
Kuigi keele rääkijaid on vähe, on liivi keel oluline uurali keele uurijate jaoks, sest see on omamoodi ja selles leidub palju vanu ummikuid.
Samuti on liivi keele mõistmine oluline ka liivlaste enda jaoks, sellest just keel on alati olnud liivlaste enesetundmise aluseks.
Tänapäeval saab iga inimene õppida liivi keelt ise, kursis ja valdkondades, ka mitmes õppeasutuses.
Loodetakse, et tulevikus võib liivi keelt õppida ka võrgus.
Liivlased on rikkad mitte ainult läti keele ja ajalooga, vaid ka rikkaliku ja omapärase kultuuriga, millega saab tutvuda portaali Irdi kultuuri osas.
Liivlased on loonud ja arendavad edasi ka oma kaasaegset kultuuri – kunsti, muusikat ka kirjadega, mille juured ulatuvad ligi 200 aastat tagasi.
Liivlaste kaasaegse kultuuriga ja selle kasutamisega saab tutvuda veebilehe Hispi kultuuri osas.
Viljandusühistus on üheskoos igasugune info liivlaste kohta.
Siit leiate uurimusi liivi ajaloo ja kultuuri kohta (keeleuuringud leiate veebilehelt lingua.livones.net), raamatutest, võrguressurssidest, videotest ja muudest.
Jahutatakse kogu aeg uute kirjade ja materjalidega.
Enn Säde dokumentaalfilm Liivlaste lood (Liivi jutud), 1991 on tehtud aastatel 1988–1990.
Selles on näha Oskar Stalte, Elfrīda Žagare, Alfon Berthold, Poulīn Kļaviņa, Andres Zēberg, Irma Fridrihson.
Filmis kasutatakse Eesti Filmiarhiivi ja Eesti Telefilmi arhiivi materjale.
Stsenaristi autor ja režissöör Enn Säde, operaator Ago Ruus.
Liivi laulud on esimene Lätis tehtud dokumentaalne film liivlastest.
Film on selle autor, režissöör ja operaator Andris Slapiņš diplomteos  Kīnkamägkub Riigi kinematograafia instituudis.
Eesti Televisiooni film Liivi rannal, 1966. (Liivi rannas) näitab Kuramaa liivlaste elu 1960. aastatel.
Filmis on näha palju tuntud liivlasi (Hilda Grīva, Katriņ Krason jt).
Film on liivi keeles ja eesti keeles, selles on kuulda rahvalaule ja kaasaegseid kompositsioone.
Filmi režissöör on Endel Nõmberg, stsenarist autorid – Eduard Vääri ja Ants Vist.
Viktor Berthold — liivlane, kalamees ja ravija — 100
Viktor Berthold (1921–2009) oli viimane neist, kelle perekonnas, kuni veel oli elus tema naine Marta (s. leedulane, 1925–1994), oli igapäevane keel liivi keel ja ka viimane, kellega siin rannas võis rääkida tema sünnimaa rannakeeles.
16. jaanuaril 2021 meenutame Viktor Bertholdi tema 100 aastapäeva.
Viktor Berthold elas suure tükk aega eales Kūolkas.
Liivi asjaga hakkas ta enamasti tegelema hiljem, kui liivi keele oskajaid oli jäänud väheks ja iga keele oskaja oli eriti väärtuslik.
90ndate algul õpetas Viktor koos Martaga liivi keelt hukkunute jaoks.
Kuigi Viktoril oli veel jõudu, oli ta augustist esimesele jõulule alati nähtaval Liivi piiskop Mazirbes.
Viktor Berthold sündis 16. jaanuaril 1921. aastal Kōrli ja Mari Bertholdide perekonnas Vaid küla Zūonkõl.
Zūonkõ talus elas kuus sugulast laia ja viiši liivi perekonda – Bertholdid, kus kasvasid üles mitu liivi kultuuriajaloo jaoks olulist rahvast.
Mõlemad koos tema venna Alfon Bertholdiga (Liivi luuletaja, folkloori jutustaja) nad, üles kasvades, harjutasid liivi keelt kogu oma elu.
Just Bertholdide perekonnast tulid 21. sajandi parimad liivi keele kõnelejad.
Kōrli ja Mari Bertholdid vanima pojaga Alfoniga Vaidi küla Zūonkõl 1920. aasta ringi
Kuigi Viktori ja Marta Bertholdide pere oli viimane pere rannas, kes omavahel rääkides liivi keelt kasutas, ei õppinud mõlemad lapsed liivi keelt siiski.
Meenub, et 1995. aastast koos tütrega elav Ārija Berthold meenutas nii:
Meie kodus räägiti liivi keelt.
Ka siis, kui vanemad ei tahtnud, et lapsed saaksid aru, mida nad räägivad.
Tahtsin liivi keelt ära õppida.
Nüüd ma tean vaid mõnda sõna ja meelde on jäänud mõned laulud.
Ma arvan, et ma saaksin lugeda, sest ma mäletan, et ema õpetas, kuidas peab lugema umakuid.
Siis, kui ma küsisin tema käest, miks ma ei õpetanud liivi keelt, ütles ta vastu, et see oli selline käng, mis oli maha surutud, mida ei tohi rääkida.
Viktor ja Marta Bertholdid liivlastes Kūolka algkoolis 1990. aastate algul
2008. aasta sõv oli esimene, kui Viktori koht pingil Liivi pihta jäi tühjaks.
Viktor Berthold läks igati puhkama, kui ta oli 23. veebruaril 2009 kaheksakümne kaheksa aastane.
Ta puhkab Kūolka kalmistul.
Zūonkõ talust pärit Viktor Berthold ja Poulīn Kļaviņa Liivi rahvamaja 50 aastapäev 5. august 1989
Kasutatud allikad:
Šuvcāne B. „Kutsu mu küla Vaidiks“. R., Läti ajaleht, 2015 306.–311.l.
Kubsrõk Viktor Bertholdiga Kūolkas 2003. aasta augustis.
Video.
Kaubanud LFK abiline Aldis Pūtelis.
Ārija Bertholde kiri Baibai Šuvcānen 2014. aastal.
KUIDUSLIK RÕKANDÕM LiiviKÕIK
5. novembril kogunesid Riias Liivi Fondi ja Liivi kultuurikeskuse juhid ning arutati ka portaali livones.lv võidukäike liivi keele kasutamiseks ja paremaks õppimiseks.
Mõlemad organisatsioonid otsustasid, et veebilehe ümberhindamine võimaldab nüüd liivi keeles mitte ainult kirjutada ja lugeda teateid, vaid ka rääkida võrgus, portaal vestleb otse omavahel.
Seetõttu otsustati LKSi ettepanekul, et edasi (25. novembrist) võib iga kolmepäeva õhtul kella 20.30-st terves jututoas rääkida liivi keeles.
Rääkimise juhendajaks on Valt Ernštreit.
Portaali Livones.ee kogukonna jagu.
Jututuba on kättesaadav portaali Roviosas. Roviosa loomist toetas Nordplus programm.
2011 - ROVDVAIDLI LiiviKÜEL JA KULTUUR AASTAST
Rahvusvaheline Liivi Sõprade Ühing ja Ühing Liivi Kultuurikeskus otsustas tunnustada 2011. aasta rahvusvahelist liivikeelset ja kultuuriaastat.
Sellel on mitu alust, mis tulenevad nii kultuuriajaloost ja on seotud päevadega kui ka aktuaalsetega, sellest 2011. aastal oodatakse mitmel moel esinemist.
2011. aastal saab olema 150 aastat, kuni Peterburis ilmus A. J. Sjögreni ja F. J. Wiedemanni sarnane töö saksa keeles – esimene liivi keele grammatika ja sõnaraamat, mis sisaldab ka esimese liivi rahvaluule näidendeid, luuletusi ja vaimuteksti.
Tuleval aastal tuleb 90 aastat, kuni ilmus esimene ilmalik raamat liivi keeles – Liivi esimene lugemik, millega alustas Eesti Akadeemiline Emakeele Selts (Akadeemiline Emakeele Selts).
80 aastat tagasi alustas Soome akadeemilise suguvõsa klubi (Akateeminen Heimoklubi) abiga esimese liivi ajalehe ehk Līvli ilmumist.
75 aastat tagasi pani liivlane Kōrli Stalte Eesti Akadeemilise Emakeele Ühingu ülesandel kokku esimese liivlase Abedi käsikirja, mis on leitud viis aastat tagasi Eesti arhiivis.
20 aastat tagasi on rajatud vallast eraldi kaitsev kultuuriterritoorium Liivi rand, Läti seaduses „Liivi rahva ja etniliste rühmituste vabast kadumisest ja õiglusest kultuuriautonoomial” on liivlased kirjutatud Läti allriikide sekka.
Järgmisel aastal toimub viis aastat liivi keele ja kultuuri portaali livones.lv asutamisest. Portaal on ainus meedia, mis annab teavet liivi, läti, inglise ning eesti ja soome keeles.
Liivi keel ja kultuur ei ole ainult ajalooline väärtus, mida katab aastakümneid ja sadu valu.
See on tänapäeval oluline uurimuste ja otseste leidmiste allikas, mis teeb rikkamaks kaasaegse kultuurielu ja pakub väärtusi nii teadlastele kui ka kõigile teistele.
2011. aastal ilmus Eestis kõige suurem liivi-eesti-leti sõnaraamat.
Selle valmistaja on tänase päeva parim liivi keele uurija ja uurija prof. em. Tiit-Rein Viitso. Sõjaraamatu koostamisel on ta kasutanud mitmeid liivi keele tekstide kubeid, sealhulgas liivi keele Peeter Dambergi kogutud kogudusi.
Uus sõnaraamat, mis sisaldab ka liivi keele grammatikat, on ka täiuslik hea keelenäidetega täidetud õpperaamat.
Tänavu 10. detsembril sai Tartu Ülikoolis Valt Ernštreit esimest korda uuringuga „Liivi kirjakeele kujunemine” keelelise arstina ning 2011. aastal ilmus selle töö põhjal ka raamat.
Lätis ja Eestis toimuvad rahvusvahelised õiguskonverentsid, näitused ja muud sündmused.
Rahvusvahelisel liivi keele ja kultuuri aastal on Rahvusvahelise liivi sõprusühingu ja Liivi Kultuurikeskuse peamised koostööpartnerid Eestis Tartu Ülikooli, eesti keele instituudi, emakeele ühingu, Läti – Läti Õppeakadeemia, Leedu keele esindaja, Läti Rahvusajaloo muuseumi jt.
Lugemise koordinaator on Lätis Valt Ernštreit, Eestis Tuuli Tuisk ja Soomes Tapio Mäkeläinen.
Professor Mati Hint õnnitleb rahvusvahelisel liivi keele ja kultuuri aasta konverentsil 25.11.2011 Tartus
Mu mõtted on täna Rannas ja nendega, kes rannakeelt kalliks peavad.
Las neil on kõik see elu hästi.
Asjad on kirjutist, las nad tuleb, aga me ei taha rannakeelt unustada.
Kõike head valib teile kõigile – Mati Hint.
Kiri on pandud veebilehele Läti Vabariigi Kultuuriministeeriumi toetuseks.
PROFESOR MATI HINT TÄIENDID
Meie lapsed peavad võtma need vande alla ka oma hoiaku alla.
Ta on püüdnud hoiduda tavalisest keelest.
kinni hoida
Sa hoiad ennast mu teelt.
Ta hoiab ennast nagu hammastega kinni.
last hoida
Ma hoidsin üksi kõiki: küll peotäis, küll koera.
Hoia oma silmi!
ootab nagu homset päeva
Mis siis rohkem oodata.
Ta ei oota sugugi.
Ta ootab last, kui tal tuleb.
Ta ootab pühalindu.
Kõikidel on võitjad
õnnetu aeg
õnneks süüa
viinavaht
õnne ja õnne
Õlu ka on võimul, hakkab võimule.
Vooditakse, et vaht oleks, et ta oleks ämbris.
Ma lähen seda marja.
Mine seda maruta!
Ukse alatasa marrutatakse lahti – kinni.
Torm niisamuti marrustab uksi, kuni argitakse ära.
marja pool
puu marja alla
Päevast on mari.
Üksinda ma veel siin võidan.
See on loomakasvatus.
võimu pärast
Võngutab loomalaps, jänes laps, kes ei või käia, läheb hüpates hüppama.
Valgused vajuvad.
Keegi ei suutnud teda valitseda.
Minnakse võimud laiali tegema, muidu ta ei kuiva.
Siis, kui oli sõda, siis inimesed kukkusid nagu heinahange.
hange kaevata
Karandal on suur võimudega.
Tarbevahe on võimud täis.
Torm ajas õues võimudega.
Lumi tuiskab tormi käes.
Torm on valitsenud lumehangeid.
Kotid heitisid vajuseks.
vara valitseda
paha näha
paha teha
Ta võidab oma südant.
Kui sa teist naabrit teed, tee teisele – loomale, inimesele – raskusi.
Sa sõdisid teda sõnadega, kuidas tal läheb südamesse.
valitsev tervis
Nii võimukas, muud ei ole, kui luu ja naaber.
Ta jääb võimule.
See naine on vaene nagu va piim lest.
vapp kulgudel
Õlu on ka võimul.
viiesaja esimene
viis kassi
viiskümmend esimene
kinni haarata
kinni haarata
kinni riietuda
kinni jääda
kinni kasvada
kinni katta
kinni keerata
kinni külmuda
kinni lasta
kinni minna
kinni panna
kinni pressida
kinni siduda
kinni pugenud
kinni kimbatusse
kinni teha
kinni võtta
Ta paneb söögi kinni.
Millega võiks teha sillale vahed kinni?
Päike läks kinni.
pikk viis
Käte vahel vihjad teda.
valge vihm
mees vizbull
kui kangesti ainult võis
kinni pidada
kinni olla
Nii on laev kinni.
Päike on kinni.
Meile lehmad piima ei andnud, olid kinni.
kinnise ukse taga
kinnine karakter
kinniste silmadega
ametit tugevdada
köit kinnitada
saab vandega kinnitatud
Kõik tunnistavad, et tal on õigus.
Hobune ja köis kõval.
kõva pähkel
kõva kui kivi
kindlaks minna
Juus pani oma kõvade saavutustega talle üle pea.
Valge leib on kõva nagu teal.
kõva vesi
kõva uni
kindlaks teha
ilma mingi suurusega ja viimistletud auruahjuta
brochure visa
tasapinnaline
rumalal moel
ilusasti
midagi valet või rumalat teha
Tal on okaskujul üks ots laiem.
Ta vihjab kriidiga tuppa, teeb lagedaks või seina valgeks, ilusaks.
Ta puhastab anumat.
jahtitakse
Loom puhastab oma saba.
Lippu tuulega vingerdatakse.
Kīnkamäg vits
pandi vits
püksteviin
seeliku vits
Te olete nagu ühe vitsaga kinni keeratud.
Rohi kuivab päikse käes, ilma päevata vaid vilgub.
Lill tõmbab ära.
Neil ei ole mingit tugevnemist.
vihjane krätik
vihjas köis
vihja nõu
Viis nagu rauda naela.
Nad olid veel tugevad küll.
Vingerdatakse alatasa.
Vihmab vaid, peen vill, uduvihm.
Rästik viskab.
ära visata
maha visata
välja visata
viskab laevast üle parda
ei anna sugugi kätte, viskab nagu koeral
Neid mesilasi tapatakse sügisel maas ja visatakse välja.
Viskisime ta pikali maha.
Mis ma ei taha, ma viskan ära.
Sa viskad teise kiviga.
Sa viskad teise peale kivi.
Viskab riideid peale.
keevitamise aeg
viruta saada
Inimene põgeneb.
Sa unest värised.
üles tõusta
Inimene ärkab üles.
ärkvel olla
Ema läheb sõimama tütart.
Ta läheb vaikselt, et ärgu sõimaks ema.
Sa ajad teisele und.
suka kudumise vilt
Sukka kootakse viie villaga.
Ma ostsin endale triibulise särgi.
Ma tõmban paberile viipe.
Puuras vingerdab; lapsed ka vingerdavad nagu puuoras.
Liivi, et võib ennast valgeks ajada.
Ta tundis, et jäi vineeriks.
kõrvad vinguvad
suur ving
Ving tuleb tuppa
ahju lasti trenni tuppa.
Põletada ma tundsin, et mul läks halb.
Kriimus veinis sakslasi.
Ma veinitasin selle enesele.
kouv veinivalmistus
Vihm kukub.
Suu, jäme vihm, maa müriseb.
Vihm nagu pintslitega lamab maha.
Kärbsed on karmed, tuleb vihma.
Vili läks hukka väga suurte vihmade käes.
Vimban on palju hoogu.
Villiga vingerdatakse.
Tema põllud andsid rikkalikku vilja ja nende vili läks hukka.
Vilja külvatakse maha.
rohuvill
Tööd vilistatakse kauem.
Sa vilistad teist inimest rauga.
Pärast vilistas ära ja mõistis seda hästi.
Mu meel vilistas.
Inimenet vilistatakse, tratsitakse.
Laisk inimene nutab viletsaks.
jooksma, nagu kannad vilkuvad
Ta vingerdab minust mööda.
Mis sa lapsi vilistad! – kui midagi lubad, tratsitakse, valetatakse.
Vihm kirub.
Talvel tuli keerata ja keerata villa.
kõike viltu täis
vilets ilm
vilets tuul
Viljatuul puhub iga päev.
Vilja tuulega ei või kartuleid korjata.
Ma ei kannata viina.
viina anda
Ta kardab oma viltu.
Puu heidab viina.
Oma elu üle ei pääse.
Kuu on vaid vilets, kui kuu on kinni, mingi pilv tuleb peale.
särajat viksitada
Kingi, saapaid viksutatakse harjaga.
Lõppsõna
Liivi keel on muinasjutuline soome-ugri keel, mis pärineb Lätist.
12. sajandil räägiti liivi keelt Lätis ämmaski Väike mere või Riia loomapiirkonnas, ka Läti praegusel rajalinnal Riia ümber.
Samm sammu seal elavad inimesed sulasid kokku naabritega ja piirdusid oma keele läti keeles.
19. sajandi keskpaigas räägiti liivi keelt vaid kahes kohas.
Üks neist oli Väike mere lääneservas Püha Luite ümber, kus Keskmaa või Salat liivi keelt kasutas 22 liivi keele oskajat.
Siin kadus liivi keel juba lühikese aja pärast.
Teine koht oli Liivi rand – 14 Kuramaa kalameest kõlasid Pațiast Gipikuni, kus Kuramaa liivi keelt rääkis 2500 inimest.
20. sajandil jäi liivi keele kõnelejate arv ka Kuramaal väiksemaks.
Sellele aitasid kaasa mõlemad maailmasõjad ja nõukogude okupatsioon, mis muutis keele valu veelgi kiiremaks, ehkki liivlased ise ja nende toetajad teiste soome-ugri rahva seast ja Lätis tegid palju tööd selle harjutamiseks ja arendamiseks.
1950. aastatel kehtestati kogu Liivi rannas eraldi režiim, sest see oli nüüd NSV Liidu läänepiir.
Kalapüük, mis oli pikka aega olnud liivlastele kõige tavalisem, ja rannale pääsemine muutus veelgi raskemaks.
Seetõttu läksid paljud liivlased otsima tööd suurlinnas – kõige rohkem Riias ja Ventspilsis.
Karandad jäid tühjaks ja viimne maatükk, kus ämmaski kiles räägiti liivi keelt, kadus ära.
Jaagu läinud liivlaste asemele tulid sageli lätlased ja nüüd on Liivi rannas peaasjalikult kuulda läti keelt.
Poola liivlased elavad Riias, Ventspilsis, Kūolkas ja ka teistes Läti paikades.
2011. aasta rahvaarv näitas, et Lätis on kokku 250 liivlast.
Täna on liivi keel kirjutatud UNESCO Maasika hädastunud keelte atlandisse.
Maal on vaid veidi üle 20 inimese, kes oskavad rääkida liivi keeles.
Nende seast leiab aga ka kolm luuletajat, kes on ka selle raamatu autorid.
Seega võib öelda, et ehkki liivi kirjaoskajate arv on Euroopa väikseima kirjaoskajate arvu poolest, võib see olla ka kõige suurem, kui vaadata kirjaoskajate arvu liivi ja liivi keele kõnelejate seas.
Liivi keele ja kultuuri tundmine ja tähtsus on palju suuremad kui vaid praeguste liivi või liivi keele kõnelejate arv.
Liivlastel on olnud Baltimaade ajaloo jaoks oluline koht ning oluline osa tänapäeva läti keele ja Läti kultuuri arengus.
Läti tuntud kirjanike, heliloojate, kunstnike, riigimeeste ja teiste haritud inimeste seas on palju liivlastest pärit inimesi.
Ka pärast keele kaotamist on liivlased olnud tugevad eneseteadvuse ja huvi tundjad, mis on aidanud liivi keelel ja kultuuril püsida jätkuvalt elus ka täna.
Praegu on ka see, et liivlased on peaaegu kakssada aastat traditsioonilise kultuuri kõrval arendanud ka oma kaasaegset kultuuri.
Oma ajaloo pikkuse poolest sarnaneb see liivlaste kõige kallimate rahvaste – lätlaste ja eestlaste – kaasaegsete kultuuridega.
See tähendab, et liivlased ei ole seni ainult harjutanud oma keele kasutamist, vaid on ka välja töötanud kirjakeele ja kaasaegse kultuuri traditsioone, mis on nähtavad kaasaegsete liivi luuletajate, kunstnike, muusikakirjutajate ja lauljate töödes.
Liivi kirjaviisi algus
Esimesed liivikeelsed sõnad sisalduvad juba 13. sajandil kirjutatud Liivimaa Henriki raamatus, mis on oluline dokument liivlaste ja kõigi Baltimaade ajaloo jaoks.
Esimesed liivikeelsed tekstid trükiti juba 16. sajandil.
Kuid suur osa enne 19. sajandi keskpaika ilmunud liivikeelsetest tekstidest olid peamiselt ainult liivlaste jaoks mõeldud keelenäited, sealhulgas 1863. aastal Londonis sunnitud esimesed liivikeelsed raamatud – Matteuse evangeeliumi tõlked Kuramaa liivi keele ida- ja läänemurdudes.
Esimene just liivlaste jaoks mõeldud raamat - niisama Matteuse evangeeliumi tõlge, mis oli tehtud kahe eelneva tõlke mõlemaga - ilmus alles 1880. aastal Peterburis.
Esimesed liivikeelsed ilukirjanikud ilmusid juba 19. sajandi keskpaigas, kui liivlaste juurde tulid Peterburi akadeemiad Anders Johan Sjögren ja Ferdinand Johann Wiedemann.
Nende koostatud esimene liivi keele grammatika koos liivi keele näidetega ja liivi-saksa-liivi sõnaraamatuga ilmus 1861. aastal Peterburis.
Teiste keelenäidete (sõnad, rahvaluuled ja muistsed raamatud) hulgas on ka esimesed liivi kirjakeele näidendid – Jāņ Prints ja tema poeg Pētõr Prints kirjutatud luuletused.
Jāņ Prints vanem oli liivi kalur ja õppis kirjaniku Pizā külast, kus ta pidas mitu aastat ka köitel ametit.
Hiljem läks Jāņ Prints vanemale elama Ventspilsis, kus ta pani aluse ühte Ventspilsi linna jaganud (täiesti – Ostgals, kus üks häältest kannab ka tema nime).
Jāņ Prints elas seal kuni oma elu lõpuni.
Tal oli suur keelemehe ja kirjaniku and.
Seda iseloomustavad nii tema loodud liivi sõnad, mida ta mainis uurijatele, kui ka tema kirjad tolleaegses läti ajalehes.
Juba enne Sjögreni ja Wiedemanni tulekut oli Jāņ Prints kirjutanud mitmeid keerulisi läti ja liivi keeles.
Ta oli juba teinud ka tõlkeid.
Jāņ Printse vanemal oli mõte, et tulevaste sugupõlvede jaoks tuleb harjutada ilusat, puhast ja rikast liivi keelt ning näidata, et liivi keel on sama kultuurikeel nagu iga teine suurem Euroopa keel.
On tõenäoline, et just selle mõtte järgi võisid Jāņ Prints vanemad kirjutada ka oma esimesed luuletused liivi keelde ja teha esimesed tõlked.
Jāņ Prints on oluline ka läti kirjanike jaoks.
Tema lätikeelne luuleraamat Meremeeste pühad laulud ja palved (Miermeeste pühad laulud ja palved), mille ta kirjutas koos oma vanema poja Jaaniga, ilmus Jelgavas 1845. aastal.
See oli teine originaalluulekogu lätikeelse kirjaviisiga ajaloos.
Rohkem kui 170 aastat tagasi kirjutatud Jāņ Printse tööde lugedes võib vaid imestada, kuidas on tema kasutatud keel küll, kui head ja läbimõtletavad on tema luuletuste pildid ja rütmid.
Tema kirjutatud tekstid panevad ka mõtlema sellele, et ajalugu oleks võinud olla ka teistsugune.
Kui Jāņ Printsel oleks olnud võimalik rohkem teada saada kultuurielust, ei oleks mitte ainult kalamehekülasid maailmas, temast aga tundnud silmapaistev ja õudne 19. sajandi kultuuriinimene mitte ainult Lätis ja Baltimaades, vaid võib olla ka terve Euroopa kontekstis.
Liivi kirjandusega 20. sajandil
Liivlaste kirjaoskused hakkasid kiiresti kasvama pärast Esimest maailmasõda, kui 19. sajandil olid rahvaromantsed mõtted muutunud väga populaarseks ja suurte impeeriumide kokkupõrke tõttu olid kogu Euroopas äkki tekkinud paljud uued rahvariigid.
Kui uued sõltumatud Läti, Eesti ja Soome riigid kujunesid kunagise Venemaa impeeriumi rusikaks, said liivlased, kes olid selle piirkonna ajaloo oluline osa, jälle tähelepanu keskmesse.
Liiv sai erinevate Estimaa ja Soome uurijate ja kultuuritöö tegijate tähelepanu alla.
Neid oli mõistnud mõte sugurahvast – erinevate soome-ugri keelt kõnelevate inimeste perekond Europs, kus peaasjalikult räägitakse Indoeuroopa keeli.
Nende uurijate ja kultuuritöö tegijate tööd mõistis ka see, et teised sellised soome-ugri inimesed, lugemata samid ja ungarlased, olid raskesti kättesaadavad uurimis- või koostöö jaoks, sellest nad olid jäänud alles loodud NSV Liiduks.
Seetõttu pühendati erinevate soome ja eesti uurijate huvi äkki liivlastele, nad hakkasid tegelema liivlaste uurimise ja eitamisega ning liivi keelt ja kultuuri toetati väga mõlema rahva poolt.
Esimesed ja kõige olulisemad sellistest uurijatest, kes tulid Liivi randa, olid Lauri Kettunen (1885–1963) – soomlane, Tartu Ülikooli valge meresoome keele professor ja 1938. aastal ilmunud liivi-saksa sõnaraamatu koostaja ning eestlane Oskar Loorits (1900–1961), tolleaegne õpilane ja obbase liivi rahvaluule koguja ja uurija.
Liivi keele ja kultuuri materiaalide korjamise kõrval hakkasid juba nende esimese ekspeditsiooni ajal 1920. aastal mõlemad uurijad arutama, et liivlased peavad rohkem tähelepanu pöörama oma väärtustele, seda peab harjutama ja arendama.
Seetõttu aitasid nad ka luua ja arendada liivi kultuurielu – rajada laulukuule ja Liivi Liidu, õpetada liivi keelt koolides jt.
Üks nende tuntuimatest töödest oli liivikeelsete tekstide väljaandmise võimalus.
Juba 1921. aastal andsid Kettunen ja Loorits välja esimese liivi lugemiku ja jagasid sellekohase lugemiku 1926. aastani.
Ühes rahvaluule ja autorite oma kirjadega loetavates raamatutes avaldati ka liivi luuletusi ja jutustusi.
Need raamatud ja hiljem ilmunud kuukiri Līvli (1931–1939) olid mõeldud liivi kirjanduse arendamiseks, kus kahe maailmasuudi vahelisel ajal said oma teod välja anda nii juba varem kirjutatud kui ka uued kirjutajad.
Peab märkima, et tol ajal ja ka kogu liivi ajaloo populaarseim osa on olnud luuletus.
Selle allkirjad on hästi mõistetavad, sellest luuletamine on alati olnud populaarne liivlaste kõige kallimate inimeste juures.
See oli lihtne välja anda ja selleks vaja ka vähem tööd kui lugude kirjutamiseks.
See oli oluline asi paljude liivlaste kirjutajate jaoks, kes olid peamised kalamehed ja läbi päevade töötasid rohkem õhu ja võrkudega kui turu ja paberiga.
Kõige tähelepanuväärsem autor tol ajal oli Kōrli Stalte (1870–1947) – luuletaja, tõlkija, liivi kultuuri praktik ja arendaja.
Stalte oli ka esimene 1923. aastal asutatud Liivi Liidu juht.
Lisaks oli Stalte ajakirja Līvli toimetaja (1933–1939) ja tõlkija, kes tõlkis liivi keeles Uue testamenti.
Kõige tundmatum Stalte on selle poolt, et ta kirjutas ka ilmalikke ja vaimulikke liivi luuletusi.
Stalte hakkas kirjutama juba enne Esimest maailmasõda.
1920. ja 1930. aastatel oli ta kõige kiirem liivi luuletaja ja ka esimese liivikeelse luuleraamatu autor (Liivi laulud; Tallinn, 1924).
Oma töös räägib ta kõige rohkem liivi igapäevaelust, kirjutab ta liivi rahvast ja vaimulikest asjadest.
Kõik tema luuletused on mitmekülgsed – nende hulgast leiab nii lihtsaid rahvaluuleid kui ka peeni sonete.
Kōrli Stalte on eriti tähelepanelik seetõttu, et paljud tema luuletused on tol ajal olnud ka laulutekstid (ta on ka liivi hümni sõnade autor).
Seda võib öelda ka paljude teiste liivi luuletajate kohta.
Seetõttu on lauljad sageli peaaegu kindlad, et laulavad rahvalaule, kuigi nende laule on kirjutanud mõni liivi luuletaja.
1930. aastate lõpupoole koostas Stalte ka liivi lugemiku käsikirja, mis ilmus alles 2011. aastal, mis oli liivi keele ja kultuuri aasta.
Kōrli Stalte luuletused, mis sisalduvad selles raamatus, on üks parimaid liivi kirjanduse näidendeid.
Seda võib öelda ka Stalte kirjutatud juttudest, mis on küll algselt laste jaoks kirjutatud, kuid näitavad maad nende kirjutamise ajal nii ehmatavalt ja õiglaselt kui ka hea ja ilusa liivi keele kasutamisel, et nende lugemine on tõeline rõõm iga liivi keele oskaja jaoks.
Neis on näha nii pilte liivi külade igapäevasest elust kui ka selleaegsest elust.
Esimesed liivlaste proosa näidised ilmusid siiski veidi varem, kolmandas liivlaste lugemikus (1923).
Selle oli koostanud August Skadiņ ja raamatu väljaannet toetas Eesti januühing (Eesti Karskusliit).
Skandaal pani sellesse raamatusse mitu alkoholivasti juttu, mida ta ise ka oli kirjutanud.
1935. aastal sunniti Pētõr Damberg koostama Emakeele lugemikku kooli ja kodu jaoks, millest tuli tol ajal üks tähtsamaid raamatuid.
Lisaks sellele raamatule leidub liivi kirjanike luuletusi ja jutustusi, millest üks osa on Dambergi enda kirjutatud.
Pētõr Damberg oli väga oluline liivi kirjanduse ja kaasaegse kultuuri jaoks.
Tal oli mitu ametit: ta kirjutas ja tõlkis liivi keelde luuletusi, kogus ja tõlkis liivi rahvaluule, arendas liivi kirjakeelt, oli keelenõustaja uurijate jaoks, osales mitme sõnaraamatu koostamisel (näide liivi-leti-leti-esperanto kõnesõnaraamatu koostamisel).
Ta praktiseeris liivi kultuurielu nõukogu okupatsiooni ajal.
1930. aastatel Jelgavas õpetajate seminari õppides võttis Damberg osa ka ajakirja „Līvli” väljaandmisest.
Pētõr Damberg kirjutas kõige rohkem luuletusi.
Tema luuletustel on traditsiooniline lai liivi keele kasutus ja mitmekülgne heide.
Ta kirjutas ka mitmeid lugusid oma mälestustest, mis on üks parimaid liivi proosa näiteid.
1967. aastal koostas Damberg ka uue liivi lugemiku käsikirja.
See sisaldab nõukogudeaegse ühiskondliku realismi näiteid, mis ei sisaldu teistes liivi kirjandustes.
Kaua maailmasõda vahelisel ajal võtsid peaaegu kõik liivi kultuuriinimesed osa kirjandusest: lääneliivlaste luuletaja Uļi Kīnkamäg (1869–1932), kes oli s Kīnkamäg kinnimajas oma liivlaste mõtete jaoks ja keda Lätis seetõttu tuntakse ka „Liivi kuninga” nime all, Liivi Liidu obbimi juht Didrõk Vālgamaa (1884–1968), kunstnik Jaan Belt (1893–1946), kirikuõpetaja Edgar Vaalgamaa (1912–2003) ja paljud teised, ka sellised liivlastest uurijad nagu Lauri Kettunen ja Oskar Loorits.
Kui rääkida kirjutajate arvu poolest, siis oli kõige aktiivsem aeg liivi kirjanike jaoks kahe maailmasõja vahel.
Nagu on näha Pētõr Dambergi näidendist, jagati liivikeelsete kirjadega looming ka pärast Teist maailmasõda, kuigi selle väljaandmise võimalused olid väga piiratud.
Mõned autorid, näiteks Alfon Berthold (1900–1993) ja Poulīn Kļaviņa (1918–2001) teosed ilmusid otsestes väljaannetes Eestis.
Kuid suurem osa tol ajal kirjutatud töödest jäi käsikergeks.
Kui Läti taastas oma iseseisvuse, läks liivikeelsete kirjadega väljaanne jälle edasi.
Läti on meie isamaa
Tema vabaduse üle võitlesid ka liivlased, kui palju neid oli, koos lätlastega.
Seepärast on meie isamaa meile armas.
Läti pealinn on Riia, suure Väina jõe ääres.
Seal elab riik Väiksus.
Viinis lähevad laevad üles Riiani.
Nad toovad kauba võlgadest maadest ja viivad Läti kauba välisriikidesse.
Väinasse lähevad ka sõjalaevad, kes kaitsevad Läti randa, kus meie, liivlased, elame.
Rand
Me elame liivlaste rannakaldal.
Roheline mets, sinine meri ja valged liivaluited on need, mida me siin iga päev näeme.
Nii hea mängimine, kui valge ranna liiva sees ei ole lastel mitte kuskil.
Seal võib korjata ka rannakaupu.
Mõnikord on neid väga palju ääres.
Külalised teevad männi lõua laevu, panevad neile mastid peale, mastide juurde paberist purjed ja panevad nad minema.
Tuul ajab laevad ilma juurest ära, kuni nad saavad marja peal, kus lained nende ümber heidavad.
Kui vaid tahetakse, võib minna ka merre jalutama.
Suured inimesed võivad mujale minna üle teise, mõnikord ka kolmanda marja.
Lapsed ei jõua teise karjani, joom on juba liiga sügav.
Teises joomises on vesi rohkem vill, mitte vundamendis.
Kui on selge ilm, siis võib näha mujal merd jahtida.
Läänemere bōik paistab peaaegu ühtelugu.
Mere ääres lähevad laevad, ja kalamehed näevad laineid küll merre minemas, küll merre tulemas.
Kalurid toovad merest kõige rohkem lesti, räimi ja räimi.
Mõnikord on ajavahel ka suuremad kalad nagu tursad, süüdlased, lõhed ja teised.
Mäng
Ranna lähme,
randa lähete te,
randa lähevad kõik meie küla kalamehed.
Me lähme merele,
merre lähete te,
merre lähevad kõik meie küla kalamehed.
Õues käime,
aega lähed te,
randa lähevad kõik meie küla kalamehed.
Kui koju läheme,
koju lähete te,
koju lähevad kõik meie küla kalamehed.
Kevad
Kevad on rannas hilja.
Seda tehakse jäämeres, mis annab külma.
Aga kui kevad on käes, siis ta ka on ilus.
Liivlane arvab, et nii ilusat kevadt kui rannas mitte kuskil ei ole.
Pajudel ja rõõmudel on kanad juures.
Umbrohus õitsevad puud, mis ümber võnduvad nigulasi, mütsi otsides.
Päästjad lendavad igal pool ja teisel pool, pühalind seisab ühe jala peal oma pesas, keg keerutab ja kogu mets kiljub linnulaulu.
Jõed ja ojad on vees täis, nad voolavad kiire vooluga mere poole, mürisedes oma kõrbega.
Kalurid võivad jälle merre minna ja loomad aetakse karja.
Kui lehmad on esimest korda karjas olnud, siis saavad, et oleks rohkem piima, karjad õhtul kulda.
Marjapainduvad vastu.
Naise juures osalevad ka lapsed ja sel õhtul ei söö kõik, kui lastel on märg riided.
Talvikuid karttes ära läinud,
võõral maal kalamehi pestes on käinud.
Kevadel on ta jälle meie juurde tagasi tulnud,
tulles on ta siit vaikselt lume ära söönud.
Jaakas on talve külma ära söönud,
ja kui kaugele näeb vaid silma meri nüüd lahti jäi.
Kalamehed nüüd jälle merre heidavad võrgud,
kalaga täis neid pärast välja veetakse.
Merele tulles ei unusta nad seda,
kui toodi neile vette päiksetöö.
Sõud
Kui Jaanipäev on juures, siis on ka sõv.
Jaaniõuel lähevad inimesed randa.
Seal on mingi vana paat ümber keeratud, mõned raed kokku kandnud ja neile pannakse tuli külge.
Laulud Jaanilaulud, aga läti keeles.
Viimasel ajal kuuleb ka mõni üksik laul rannakeeles.
Pärast Jaanipäeva tuleb kohe suur, raske tööaeg, heinaaeg.
Saunal on kauged niidud, nad ei saa sugugi igal õhtul koju ja jäävad sageli ka üle öö niiduma.
Üle sõu tulevad linnainimesed välja rannakilpkonnas elama, et võita merel jalga.
Kaluritel juhtub ka nüüd kõige suurem lesti veetav aeg.
Vanasti veeti kalamehed noodal köied kätega välja, praegu on köied palju piiksumad ja jämedad, ka lesti nooda ise on palju suuremad ja köied veetakse nüüd mootorlöökide masinatega välja.
Sügisel suvel juhtub ka juba merre puhanguid.
Ainult et soojal ajal neid liiga palju ei püüa.
Suur rõõm on lastel suvel see, et nad võivad minna üles korjama ja sööma.
Maasikad, seened ja ubamarjad on juba valmis.
Pääsukese laul
Kuulake lapsed, ma ütlen teile nüüd, kuidas laulab pešlinki:
ta laulab: „Kutt!"
ta laulab: „Võõr!"
ta laulab: „Vitš viikir!"
ta laulab: „Vitš kuldar!"
ta laulab: „Vitš vitš, vitš vitš,
viigikoorem, viigikoorem,
viigikoorem, viigikoorem,
tšorr!"
Sügis
Kui põlluvara on valmis ja niitud, siis algab sügis.
Päevad muutuvad lühikeseks ja ööd pikaks.
Pühalind on oma pesast juba ammu ära kadunud ja ka laulvaid linde pole enam kuulda.
Nad kõik on meie juurest ära läinud soojamaad, kus ei ole lund ja külma.
Metsad on vaikseks jäänud, vaid vaaruste ränne on kuulda kõige rohkem õhtuti, kui nad parasjagu lendavad, otsides kohta, kus nad puude ladudes üle öö magada võivad.
Kalamehel on tulnud kõige suurem püügiaeg.
Nad toovad aega küll räimi, küll räimi.
Rannas on tööd teha kogu päeva.
Kui võrgud on purgistatud, saavad nad vabu laiali ja kalamehed vaid jõudsid süüa, võtavad need jälle maha, et saaks ette südame ja uuesti heita.
Õhtu ja ka vesi meres on külmaks jäänud, vett ei saa enam keegi.
Kui purgile sõrmed külmetavad, siis teevad nad rannale tule, kus võivad käsi peesitada ja ise soojendada.
Rohust kiirustavad maad üles kinda, et need oleksid valmis järgmisel kevadel külvamiseks.
Ja kui kartulid on võetud, siis külmetatakse ka maa kinni, merre tekib soga, pärast jääd, ja talv on juures.
Emakeel
Rannakeel, mu emakeel,
püha mul on sinu hääl.
Kes võib rannakeelt unustada,
unustab ka oma ema sõna.
Rannakeelt räägiti
vanad kõvad liivlased,
rannakeeles laule lauldi,
rannakeeles paluti jumalat.
Rannakeelt rääkima
sest sääl; –
olgu selline nagu meie isad:
liivlased nagu kivid kõvad.
Talvel
Küla ja lund on meie liivlaste rannas veidi enne laudapiire.
Kui nad on olnud möödas oma kuuske, pisaraid ja andekaid laste jaoks, siis algab talv.
Ilm läheb külmaks ja sajab lund.
Vankrid on nüüd vahi alla veetud ja kõik sõidavad raevudega ja kelladega mööda valget lund.
Mõnikord, kui mõni kõlab, saab hobuse vimmardaja juurde seotud ka kell, mis koleda aja jooksul kaugele kõlab.
Üle talve peavad lapsed kooli minema ja siiralt õppima.
Et koolitööd tehtud, siis on aeg minna välja mängima, ajada lumehange ja teha lumememme.
Vigu hoides võib ka jäärauaga ronida ja väikeste regedega võib mäest maha lasta, nii et tuul vaid mööda korstnaid müriseb.
Meri tekib jääd täis ja sageli on kuulda meremehe tuhistamist, kui ta teisi laevu läbi jää viib.
Kui on eriti külm talv, siis peavad laevad paigale jääma, siis ka tugev jäämurdja ei suuda enam aidata.
Kõik ootavad kevadet päikesega, mis kogu lumi ja jää ära sulab.
Võimas
ida päikesega
jõudu üritavad, –
idapilved lumehangetega
päike katab.
Seisad vahelt päikest
päiksendada
saadab, see teeb kui jääb vesi
vaid lumi raiuda.
Põgu idas, kui ta viib
välja parteid,
päike paistes tuleb
temast veinivalmistaja.
Päike roheliseks teeb,
mis veel lumi katab.
Päike muutub valijaks,
on vaja minna.
Vanasti
Kaugelt metsas oli vana kodu.
Seal oli tal suur tuul, kus kostitama hakkades jahtis ta õhtuni peenikest unenägu.
Öösel võttis unevana suure koti täis liiva ja läks lastele uneviimsi.
Tuli Kōrliz akna alla ja vaatas – nii oodati juba ja poiss mängib veel põrandal!
Võttis kiirelt kotist hea kotitäie und ja viskas akna kaudu poisile silmi.
Nüüd jäi poiss silmakaarde raskustega, uni hakkas õõnestama silmakaarde.
Kui ema seda nägi, ütles ta: „Oi, unevana, sa ined meie Kōrlii põrandal magama."
Võtsin poisi sülle ja viis voodisse.
Aga unevana astus edasi pikkade sammudega, läks und viimsi ka teistele lastele.
Unloul
Suured hiired, väikesed hiired,
too lapsele und juurde
läbi toa, läbi kaare,
läbi hälli peanaha.
Mis ma täna öösel nägin
Oli poolik, kui uni läks ära.
Kõik magasid.
Ma kuulsin teises toas rääkimist ja liivistamist.
Ma ronisin voodist välja ja läksin vaatama.
Ma seisin kinniste uste vahel.
Ja mida ma nägin!
Aeglase männi ja ema kohvikuna hoidsid mähkmed.
Mõlemal oli paberist roosid rindade juures ja piip hoidis kohvikangana kätekõvera juures kinni.
Kaaslasi oli täis põrand.
Pada ja pani tegema kaks musitsat, teised kõik kinkisid.
Sidaanid keerati mändriks, isa filtsoonid hüppasid tsišiibiga.
Kõik panid segamini lahti jalalaba vallas.
Kohvikud ja teljed veeresid nagu pööred ühest seinast teise.
„Ära tee nii palju müra!" raputas vanaema, kolmejalgne tool.
„Pererahvast ärkavad, siis on viit läbi."
Aga seda ei pannud keegi tähele.
Nii palju nagrit ja kallistasid, kuni üks kohvik jooksis suhkrukoorega kokku.
Kohvikul läks hall küljelt ära ja suhkrusuhkur kukkus ümber.
Kogu suhkur põrandal laiali.
„Kas ma ei öelnud!" potises vanaema tool.
Kõik ehmusid väga ära ja jooksid igaüks oma kohale.
Ma päädisin tagasi voodisse.
Ema arvas hommikul, et suusarajad on selle liiga teinud.
Dantsuline, tantsiv hullus
Jaani, jumalateenistus,
isand, isand,
Tants koos põp ja hoog,
isa, isa, isa!
Iga päev pühapäeval,
iga päev tantsib päike,
hiilgavad kingitused, täna kingitused,
isand, isand,
homme niisama jälle kingitused,
Jaani, jumalateenistus,
Kummardamisega.
Valter Lang: Läänemeresoomelised-valged sidemed arheoloogia ja keeleliste tegevuste taustal.
Läänemeresoomlaste ja läänepoolsete valgete perede pikaaegsetest ja sagenevatest seostest tekkis nende kahe erineva keelekogu osade materiaalse ja vaimse kultuuri (neli keelde) läbipaistvus.
Kiri koondab mõlemad kultuurid mingite huvitavate seoste peale, püüdes segi ajada ja näiteks teha arheoloogiliste teadmistega mõlemaks.
Üldjuhul saavad valgetest keeltest täpitud sõnad mingi semantilise rühma nende täpiaja ja koha kindlaks tegemiseks.
Selletagust hullutatakse kõige intensiivsemate, noorusliku bürokraatia ajal esinevate seoste valguses, vaadates võimalust värvida valget meresoome sõna Kalev/Kaleva Häält sõnast kalvis/kalējs „siepa, Kīnkamäg”, nagu autor on seda esmalt loonud eesti keeles (Lang 2012).
Lõpptulemusena viib see temaatilise bürokraatia ja eraldi bürokraatia riistade tagaajamiseni nendesamade sotside poolt ja nende riistade ärakasutamiseni uppumise ja maksude võtmise juures.
Petri Kallio: Istaatiline fonoloogia valge meresoome algkeelest liivi algkeeleni.
Kiri kaotatakse rekonstrueerida peamised killukesed lähedalasuva kronoloogilise korra (obüüdlase) lähteväesoome ja algtaseme keele vahel.
Selle analüüsimiseks on esmatasandi foneemiasüsteemide rekonstrueerimine, mille varasemad verstapostid on olnud killustunud ja hiigelged.
Kokkuvõtteks arutatakse lühidalt selle kohta, millal ja kus räägiti e-kirja keelt enne loengut Kuramaa ja Salat liivi keeles.
Patrick O’Rourke, Karl Pajusalu: Liivi tehtud eesti keele müüris.
Kirjas vaadeldakse keeleuuendusi, mis on omased nii Kuramaa kui Salati liivi keelele ja mida tunnustatakse soorantide kujul ka eesti keele müüris.
Vaadeldud saavad fonoloogilised, morfoloogilised ja morfosintaktilised nägemised.
Nad tulevad ette peaasjalikult Lääne- ja Läänemaal, peamiselt Eesti ja Läti praeguse läänepiiri lähedal.
Laialt levinud liivlaste nägemised võivad suuresti olla läänepoolse valge meresoole iseloomulikud tunnused siis, kui nende põhjuseks ei ole kontaktid germaani või valge sopiga.
Liivi endise territooriumi kohtus lähedased tunduvad näha olevat tõlgitavad liivi keele allkirjad eesti keeles lääne- ja lääneosas.
Kristi Salve: Sallis Salati kaudu: Liivi kohanimed eesti vanem ro’vlōlis.
Kirjas otsitakse vastuseid küsimusele, kas eesti vanemas ro’vliivis on märke liivlaste kohta.
Eestlaste vanimate rahvalaulude kuupäevaboksis kasutatud artiklis vaadeldakse maid, jõgesid ja linnuseid mingite nimedega.
Kurzeme nimi on väga populaarne, kuigi see tuleb ette ebaselges kontekstis, mis on sageli lõdvestunud allteravusest.
Tuuli Tuisk: Liivi keele kõlarite süsteem ja hääldame peaesinejaid.
Selle kirja võtmiseks on ülevaade liivi keele kõlade süsteemist ja hääldusest.
Kurzeme liivi müürid on enamik vahet ida- ja lääneliivlaste vahel, keskmine osa ehk Īra on üleminek murd.
Tänapäeval on liivi kirjakeele aluseks iidaalne murd.
Kirjas vaadeldakse liivi keele standardtõmmet, paralel välja toodes ka mõned murdevahed.
Isehääli ja kaashääli peetakse eraldi.
Veel saab vaadata liivi keele prosodia süsteemi.
Liivi keel on valge meresoome keele seas omamoodi, et keeles on teadmisi läti keelest.
Teiseks, kui suures osas valge meresoome keeli, on liivi keeles häälega kõvad ja hõredad kaashäälikud, mis võivad ette tulla ka pikkade kahekordsete kildudena.
Liivi keeles on ka palju lühikesi ja pikse, kahekordseid ja kolmekordseid isekeskitajaid.
Tiit-Rein Viitso: Esindatud liivi keeles.
Liivi keeles on vähe ruumi või aega näiteid sõnavormidest, mis vastavad küsimusele, kus kohas? ja millal? ja oma lõpu järel on esitiivsed nõtkefoorumid nagu sellised foorumid teistes valge meresoome keeltes.
Käärid saavad vaadelda need foorumid, neile lähedase küsimuse saanud kuhu kohta? kunagi? ja kust aasta mis kohta? vastavad lati, ekstsesiivsed ja sublatiivsed nõidud foorumid ning nende istoria.
Veel saavad kui olemasolevad foorumid väljalagunenud dünaamilistest foorumitest vormi poolest nendega isikupärased foorumid, mida kasutatakse kui seisukorra adverbiaale, ja selgitatakse nende kasutamise võrke.
Valts Ernštreits: Liivi keele sõnavara rikkumise meetodid.
Kirjas uuritakse liivi keele sõnavara rikkumise võimeid – lühendeid, liisinguid, tähti, võ’võtteid ja kalju.
Neid sõnavara rikkumise meetodeid on mõistetavalt kasutatud juba kogu kaasaegse liivi kirjakeele paranemisaja vältel ning liivi keeles on ka uute sõnade loomisel tugevad traditsioonid.
Nii tuleb uute tunnussõnade loomise juures mõelda ühe ja mitme arvu kasutamisele tunnussõna märgijaos ja niisama tunnussõnade eri järjekorras, mis sisaldavad istoorilise geeniuse lõppu või kus mõlemad osad saavad nõrgestatud.
Lihtsõnad liivi keeles on peaasjalikult seotud inimestevaheliste sõnadega, kus keele vahendajaks on läti keel ning lihtsõnad peavad olema liivi keele häälduse ja morfoloogia eripäraga seotud.
Väga sagedased on liivi keeles kujunenud sufikside mõlemaks, prefikside kasutamine on vastupidiselt laialt lahutavale arvamusele veidralt piiratud.
Paljud uued arusaamad tulevad liivi keelde kui tõlkeliinid; lisaks võib öelda, et tõlkeliinid, mis on loodud eesti ja läti keele keele järgi, jagunevad kaheks suuremaks tõlkeliiniks.
Liivi sõnaluomit on vähe uuritud teemadel, kus on vaja rohkem süvatunnust Kuid senine töökäsu rikkumise aral annab mitmekülgse näite Liivi sõnavara tuleviku arendamiseks.
Renate Blumberga: Liivi keel 1930. aastatel käis: pilk ajakirja „Līvli” toimetajate kirjavahetusele.
Kiri näitab 1930. aastatel ilmunud ajakirja “Līvli” mõlemad toimetajad Andres Štāler ja Kōrli Stalte kärbses leiduvad sõnavara näidised mõlemana, et ise seni keelelistes analüüsides vähekasutatavates allikates või leida uusi sõnu liivi sõnavara täiendamiseks.
Sõjakirjanduse näited annavad ettekujutuse sellest, milliseid uusi ja võlgu kasutasid „Līvli” toimetajad oma kirjaviisis ja kas need kogunevad viimase aja suuremas kirjakeele allikas – 2012. aastal ilmunud „Läti-eesti-leti sõnaraamatus” – esitatud vormidega.
Nende näidete põhjal esitatakse lühike analüüs selle kohta, kas sõnaraamatus sõnade kirjutamine ja nõidud foorumid on seaduslikud või on neis vaja teha muudatusi.
On kinnitatud, et “Läti-eesti-leti-keelses sõnaraamatus” on näha ebaühtlast sõnavõtutiitel: 1) asjasõnad, kus läti keeles otsas on -arv, arv ja liivi keeles -arv; 2) asjasõnad, kus läti keeles otsas on -ors ja liivi keeles -or, -arv; 3) asjasõnad, kus läti keeles otsas on -arv ja liivi keeles -al, -al.
Veel on harjunud, et uudissõda – eriti inimestevahelistes suhetes – ei ole säilitanud tugevaid sõnakujundamise põhimõtteid.
Kirjed on toonud esile ka võlgnevused, millega saab liivi kirjakeele sõnaraamatut täiendada.
Christopher Moseley: Koguduse keele taastamine: liivi ja teiste keelte kogudused.
Kiri ühendab keele suulise kasutamise elamiskogemust kahel Euroopa keelel, mida enam iga päev ei kasutata: need on korn keel läinud Inglismaale ja liivi keel Lätis.
Vahetuid lähedasi on kasutatud juuretõmbega liivi keeli Kīnkamäg uuesti kasutamas neid keeli, aga on ka sarnaseid vaateid ja samal ajal on midagi üksteiselt õppida.
Korn Kell Liidu tööd keeleoppuse ja motiivsuse juures on ühendatud kursustega, mis on läbi valminud Liivi Liidu Kūolka osa Kuramaal.
Põhiseaduskomisjon oli lai – selles oli kokku 26 Asutava Kogu saadikut.
On selge, et nii suurele baarile konkreetse, praktilise mõistuse töö tegemine oleks lämmaline.
Seetõttu otsustati jagada see kaheks allkomisjoniks: üks teeb riigikorra projekti, teine teeb kodanike vabaduste ja õiguste deklaratsiooni.
Nii sai esimese allkomisjoni 13 saadikut ja selle esimeheks valiti energia täis Fēlikss Cielēns (sündinud 1888. aastal Riia ringkonna Keskmaa pools, surnud 1964. aastal).
Omal ajal, Pariisis õppides, oli ta uurinud konstitutsioonilisi õigusi ja Veski parlamentaarset suhtumist.
Juba 1915. aastal, Läti poliitilise autonoomia üle mõeldes, andis ta välja oma riigikorra põhimõtted.
Fēlikss Cielēns oli saanud üldise hariduse ja teinud ka poliitilist tööd: 1906.–1910. aastal õppis õiguse Petõrburgi ülikoolis, 1912.–1913. aastal Pariisi ülikoolis ja 1904. aastast suure induga revolutsioonilisest liikumisest.
1906. aasta sõjakohus kirjutas alla tema surmajuhtumile, mistõttu pidi ta põgenema ja elama aastaid Brüsselis, Pariisis ja Šveitsis, esitama oma mustrid ajakirjas "Venea", teistes sotsiaaldemokraatlikes ja demokraatlikes väljaannetes.
Ent Läti jaoks otsustaval ajal oli ta Rovi Kogus, Asutava Kogus, 1., 2., 3. Seimis, välismissioonidel ja välisministeeriumis.
Tema juhitud allkomisjon ilmus selliste põhimõtetega nagu riigi keskvalitsuse organ – parlament ja selle valimised, Vabariigipea ja parlamendi esimees, Vabariigi Valitsus, ministrite nõukogu president ja ministrid, kohtunikud, riigikontroll, referendumid, põhiseaduse muudatus.
Mida laiema ülevaate ja analüüsi artiklite kohaselt andis koos M. Skujenieksiga 1921. aasta septembris Jānis Purgalis (sündinud 1968. aastal Valka ringkonnas, surnud 1934. aastal).
Ta oli õppinud õigusi Moscow ülikoolis (1892–1896), saanud võimul olevaks advokaadiks, valitud Riia Leedu Liidu esimeheks, Riia linna Duma esimeheks, aktiivselt linnaplaneerijate organiseerijaks Riias ja Lätis, linnaplaneerijate delegatsiooniks Hollandis, Austrias, Saksamaal ja Itaalias.
Pärast kogunemist – 1. Seimi saadik.
Nii allkomisjonides kui komisjonides töötasid nii kiiresti ka teised põhiseaduskogu saadikud – Arveds Bergs, Pauls Kalniņš, Paul Schiemann, Gustavs Zemgals, Alberts Kviesis, Kārlis Ulmanis, Valērija Seile, Francis Kemps, Juris Pabērzs, Oto Nonācs, Fricis Menders ja Läti Ülikooli silmapaistev õpetaja – riigiteadlane Kārlis Dišlers, rahvamajandajad, keeleteadlased ja paljud teised.
Arveds Bergs (sündinud 1875 Riias) – jurist ja üldtuntud ühiskonnategelane, lõpetanud Tartu Ülikooli Õppeteaduskonna ja vahetult pärast ülikooli töötanud Petõrburgi ringkonnakohtus ja Kohtukojas, pärast Riia Leedulaste Ühingus, olnud “Balti Teataja”, “Dzimtenes Teataja” ja teiste väljaannete juht, progressiivse inteligentse organisatsiooni juht, täitis kirjade autentsuse Läti rahvusvahelisest olukorrast ja Küürimaa prantsus-, saksa-, inglis- ja vene keeles.
Kārlis Ulmanis oli kolmandas võimuses siseasjade minister, Pariisi rahukonverentsi delegatsioon, Asutava Kogu, 1. ja 2. Seimi saadik.
Pärast 1940. aasta okupatsiooni vahistatud, veetud NSV Liidu ja 19. detsembril 1941 Orenburgi vanglas maha lastud.
Pauls Kalniņš (sündinud 1872. Jelgavas ringkonnas) - Liepājas gümnaasiumi järgi õppis Moscow Ülikoolis ilaatusi ja Tartu ülikoolis arstiteadmisi, talle meeldisid sotsialistlikud mõtted, selle kohta ajendati ta Baltikumist ära, töötas asetäitjana Zürichi kliinikus, saksa sotsialistide ajakirjanduses kirjutati tsaari stroipekspeditsioonide kohta Valges. 1906. aastal naaseb ta Lätisse, jagab ravi, samal ajal töötab ka põline töö, kirjutades ka väljaannetele, nende seas sotsialistide ajakirjale “Kiinia”.
Esimesel maailmasõda alustades tähte mobiliseeritakse ja ta töötab sõjaarstina nii Helsingis kui ka Riia rindel.
1918. aastal koos Fricis Mendersi, Marģera Skujenieka, Kārlis Ulmaņa, Paula Kalniņaga valmistab ta ette ja saadab Saksamaa Reichsta ühiskonna resolutsiooni sõltumatust Lätist.
1918–1920 on ta Rovnõvi Kogu liige, 1920–1922. aastal Asutava Kogu liige, 1922. aastast kõik neli esimest Seimi saadikut ja 1925. aastast 1934. aastani Seimi esimees.
Saksamaa okupatsiooni ajal 1943. aastal osales Läti Kesknõukogu asutamisel, 1944. aastal läeb Rootsi, kuid pääseb Austriasse ja 1945. aasta augustis tavaliselt sureb.
Paul Schiemann (sündinud 1876. aastal Jelgavas, suri 1944. aastal) – Valgevene ühiskonna töötaja, õppis õigusi, ajalugu ja kirjaoskust Berliinis, Marburgis, Minhensis, Greifswaldsis ja Bonnis, Dr.iur., omal ajal "Rigasche Rundschau" ja teiste väljaannete peamine juht, Venemaa sõjaväe juhataja Esimesel maade massimaadil, saksa rüütlite kriitikuna välja saadetud Berliini kui "letofil ja demokraat", kuid naaseb Riia ja saksa vähemuste juhina ka Läti Rahva Kogu liikmena, Läti Asutava Kogu saadikuna ja kõigi esimeste Läti Seimide Saksa fraktsiooni juhina, paljude konstitutsiooniliste ja vähemuste probleemide lahendajana, aastatel 1925–1935 Euroopa Rahvakongressi presidendi asetäitja Genfis, Euroopa Liidu asutaja ja juht.
Gustav Zemgals (sündinud 1871. aasta Jelgavas, suri 1939. aastal) - lõpetas Moscow ülikooli Õppeteaduskonna, võttis osa Venemaa-Jaapani sõjast ja 1905. aasta revolutsioonist, ajakirjade ja žüriide toimetaja, aastatel 1917–1920 Riia linna juhataja, 1918–1920 Läti Rahvaste Kogu esimees.
18. novembril 1918 juhib Rohelise Kogu istung, millest kuulutatakse välja Läti Vabariik, jääb Jānis Čakste asemele tema välismissioonide ajal, kahe Seimi saadikuna, omal ajal sõja- ja rahandusministrina.
1927. aastast 1930. aastani – Läti Vabariigi teine president.
Alberts Kviesis (sündinud 1881. aasta Jelgavas) – lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õigusadvokaat ab ja õigusadvokaat Jelgavas (1907–195), õigusadvokaat Jelgavas (1907–195), Leedu Liidu esimeeste liidu esimees ja esimehe kohatäitja, Rovnõvi kogu liige, Asutava Kogu saadik, Kohtukoja esimees, 1., 2. ja 3. Seimi saadik (1922–1930), Seimi esimeeste liit (1926–1928), siseasjade minister (1921–1923).
Samal ajal on ta muusikaline inimene, ise koos pojaga teeb muusikat ja on üks letaalsemaid halli organiseerijaid, Läti Riikliku halli joodiku ja direktsiooni liikmeid, samuti aktiivne 7. ja 8. üldlaulude protektoorium.
1930. aastast 1936. aastani – Läti Vabariigi kolmas president, aastatel 1936.–1940. – valitsenud advokaat Riias, saksa okupatsiooni ajal – mitmes õigusteenistuses.
Suri 1944. aasta augustis Saksa laeva päranduses, enne Saksamaale minekut.
Kārlis Ulmanis (sündinud 1877. aasta Jelgavas) – indu täis ühiskonna-, poliit-, riigiteenija, rahvamajandaja.
19 aasta vanuselt läksime Läände, et õppida piimakasvatust, õppis Zürichi Politehnilise Instituudi Maasendusteaduskond (1902–1903), Leipzigi ülikooli Maasendusteaduskond (1903–05), lõpetas Nebraska ülikooli Maasendusteaduskond Ameerika Ühendriikides Lincolnis (1909).
1902. aastal ja hiljem korraldati esimesed piimatootmise kursused Lätis.
1905. aasta revolutsiooni ajal vahistatud ja saatnud Pleskava kinnisaatmise, alates 1906. aastast elatud emigratsiooni Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.
Aprillis 1917 valiti Keskmaa kuberneri asetäitjaks, Rovnõvi Kogu liige (1918–1920), Asutava Kogu saadik (1920–1922), kõik neli esimest Seimi saadikut (1922–1934), neli korda välisministrit, üks kord praostkonna ministrit, kaks korda maaarendusministrit, üks kord sõjaväeministrit, seitse korda Vabariigi Presidendi. Ta on 1934. aasta gaasi 15. mail riigipöörde juht. Riigipööre peatab põhiseaduse ja Seimi tööd, mille loomiseks on ta andnud palju mõtteid ja arrete, 11. aprillil 1936. aastal võtab ta oma pärale Vabariigi Presidendi ametikohustused, mis täieneb kuni 21. juulini 1940. aastal, sealhulgas Nõukogude Liidu sõjaväele ja okupatsioonivägedele sisse tulles.
22. juulil 1940 veetakse Põhjakaupa, 5. juulil 1941 – kinni võetud, saatkond edasi, 20. septembril 1942 – teele surnud Krasnovodski (nii Turkmenbašī) vanglas, hauakoht ei ole teada.
See inimene, kelle elus kõige kõrgem oli Läti riik, on hinnatud väga erineval moel.
Silmapaistev läti ajaloo uurija (ja tema kriipsude biographer) Edgar Dunsdorf ütleb: „Mõtleme, et mõni teine võiks olla Läti esimene peaminister.
Ei ole kahetsusväärne, et vaid võimaluste järgi vaadates olid lätlased uute inteligentide seas päevad, kes võisid selle ameti täita.
Siiski ei olnud hoidmine kasulik, et nood kinni võtta; Ulmanisel selline hoidmine oli." Seejuures - kõik tööaastad.
Valērija Seile (sündinud 1891. aastal Rēzekne ringkonnas, surnud 1970. aastal) – täiendpedagoog, Ladina-Ameerika ühiskonnategelane, lõpetanud Petrogradi Bezstužev Kuordima naiste kursused Filoloogia ja ajaloo fakultaadi (1916), õpetaja Rēzeknes ja Riias, Ladina-Ameerika läti kongressi koosolek, Läti Rahvaste Kogu liige, Asutava Kogu saadik (üks kuuendast naisest), pikaaegne Daugavpils Õpetajate Instituudi direktoorium (1920–1940), õpetajate ja koolitajate jaoks mõeldud koolitatud autent.
Francis Kemps (sündinud 1876. aasta Rēzekne ringkonnas) - üks silmapaistvamaid Latgali esimese virgumisaja (1904–1917) alustajaid ja juhte, rahvusliku eneseteadvuse loojaid, kes meie arusaamade süsteemis ja keeles kinnitavad sõnu inflantlased, viteblikud ja teised asemel sellised sõnad nagu Latgale ja latgallased, ilma milleta me lätlastest mõelda ei saa.
Neli kuuris õppis Petõrburg Ka teistmoodi vahva seminar, läheb sellest ära, peab vastu konkursile, õpib ja silma paisutaja diplomiga Petõrburgi Tsivilinseneri instituudis saab insener-arhitekt ameti.
Üliõpilasajal kogutud rublade eest hakkab välja andma esimene laatlaagripäevik „Gaisma”, esimene laatlaagripäevik ja mitu muud väljaannet.
Hea ajalehe sissejuhatavas kirjas (27.11.1905) kutsub ta indega:
„Väljad – lätlased! (..) On aeg ka meil, lätlastel, visata mustad sulased hallid, astuda teiste inimeste ridadesse ja öelda: ma olen lätlane, sarnane teiste rahvastega, ma olen inimene, sarnane vaba inimesega!"
Nagu reservi ülemjuhataja võitles Galicia rindel, saanud šveidi, saanud Küüria riigi ordeni, töötanud sõjapidamise resoonis.
Tagantjärele tundus Latgalisse, astunud üles Latgali kultuurilise autonoomia poolt.
Kui Läti rahvuslik armee võttis Rēzekne linna, saab ta Rēzekne linna juhiks, koos naabri Français Trasunsiga moodustatakse Latgali demokraatide partei (1924), valitakse Asutava Kogu ja 1. Seimi, kutsutakse uueks riigiliidu ministriks, seejärel ministeeriumi peainspektoriks.
Oma veskis Ludza lähedal otsustatakse oma südametöö – raamat "Lätimaa saatkond" (1937).
Kogub riik 1949. aastal seda töötlevaid, oma maa sügavalt uppuvaid inimesi saatma Siberisse, Tomski piirkonda.
Tal on hea meel jääda ühte lauda kolonistide kõlama, kolhoosis "Latgolija", ka saada vana majja.
Aga 1952. aasta sügisel põleb tema maasika ja selle elanik sureb.
Juris Pabērzs (sündinud 1891. Daugavpils ringkonnas, suri 1961. aastal) – jurist ja kirjanik, õppis Petrogradi ülikooli õigusteaduskonda (1912–1917), rahukohtunikku Daugavpils ringkonnas (1917–1918), Daugavpils ringkonnakohtu esimehe asetäitjat (1934–1940), ka kogudust (1920–1922), mitut Seimi (1928–1934) saadikut, minister Latgali kuis, kolm korda õigustatud minister, sotsiaalminister, mitmes ametis Läti NSV ajal.
Oto Nonācs (sündinud 1880. aastal Madona ringkonnas, suri 1942. aastal) – pärast Valka õpetajate seminari lõpetamist lõpetas Riia Politehnilise Instituudi Kauplemise osa, Cand. rer. merc., olnud aktiivne poliitajakirjanik, maaarendajate ja põllumajanduslike probleemide tundja, ajakirja “Läti” (1905–1914), “Läti Vestnesis” (1925) ja teiste väljaannete toimetaja ja kirjutaja, valitud Läti Rahva Kogu, Kogu, 1. ja 2. Kogu, toel aga Kārlis Ulmanis autoritaarsed võimud, mis 15. mail 1934. aastal pidasid kinni ka tema loodud põhiseaduse.
Fricis Menders (sündinud 1885. aastal Riias) – õppis rahvamajandust ja õigusi Viini ülikoolis (1907–1911) ja Berni ülikoolis (1911–1912), Briseli Sotoloogia Instituudis (1913), Dr.iur., aktiivselt 1905. aasta revolutsiooni osalised, sotsiaaldemokraatide juht, vahistatud ja välja saadetud Siberisse Jeņisej kubernerisse, tavaliselt põgenenud, tulnud Lätisse tagasi.
Saksamaa okupatsiooni ajal osaleb Läti Südamenõela kogudusest, pärast sõda tähistatakse mitmeid õiguspärasusi, kuni 1948. aastal uuesti vahistatakse ja saadetakse Mordoviasse, suri 1971. aastal Riias.
Kārlis Dišlers (sündinud 1878. aastal Kuldses ringkonnas) – silmapaistev läti valgenahaline uurija, üks Läti valgemaid tieude loojaid.
Õppis ja lõpetas Petõrburgi ülikooli Õppeteaduskonda, silmapaistvalt uuris uurimust “Administratiivne õigusteaduskond Prantsusmaal ja Saksamaal”, misjärel jäeti teaduskond riigi õiguse katedraali, et teha akadeemilist tööd.
1917–1920 – riigiõiguse dotsent Omsk Politehnilise Instituudi Kodanduse osakonnas.
1920. aastal kunsteeritud Lätisse, kus ta saab 28. septembril 1919 avatud Läti Ülikooli Rohelise Majandamise ja Õigusteaduskonna õpetajaks - algselt haldusõiguse dotsentina, hiljem ka riigi õiguses, kaitseb Dr.iuri kraadi, valitakse professoriks ja teaduskonna dekaaniks, valitakse 2. Seimi saadikuks ja täidab selles õppekomisjoni esimehe ametikohustusi.
Hiljem püüab küll õiguste poolest rajada ka Kārlis Ulmanis 1934. aasta maikuus riigipööret.
1941. aastal saadetakse tähte Kiievimaale, Krasnojarska.
Säilitades töötas ta nii tehnika öövaatlejana kui ka õpetaja asetäitjana, naaseb Lätisse, 1949. aastal saadetakse ta tagasi Siberisse, 1954. aasta sügisel ka sureb ... Laialt ja sügavalt on Kārlis Dišlers nagu jurist ja inimese silm: ta töötab nii ajakirjades “Tööstusministeeriumi Teataja”, “Tööõigused”, “Tauta õigused”, “Valstu töötaja”, “Jurists”, “Teadvus” kui ka populaarses ajakirjas “Uudised uudised”, kirjutab luuletusi ja lühilugusid, tuleb läti kirjad vene keeles.
On kirjutanud mitmeid põhilisi keere: „Inglismaa parlamenti ajalugu”, „Demokraatliku riigikorra alliansi”, „Leedu võimuorganite ja nende funktsioonidega” ja teised.
Ta pühendab kõige ratsionaalsemale ja paremale Läti riigikorra heitlikkusele, patrioodi ja professionaalse töö valgusega riigi kümne aastapäeval – 1928. aastal – hinnates tehtud tööd nii:
“...Läti rahvas on mõistnud luua, arendada ja kaitsta oma demokraatlikku põhiseadust ning võime olla kindlad, et rahvas oskab seda ka edasi – Läti Vabariigi tulevaste aastakümnete ja sajandite jooksul.”
Midagi ei saa vastu öelda sellele, et Läti põhiseadust lõi läti kõrgeim inteligents, lähedase kultuuriga inimesed.
Nende seas on meie suured vaimutöölised, Läti riigiidee juhid pikkade aastate jooksul: Rainis ja Aspazija, Kārlis Skalbe, Francis Trasuns, Andrejs Kurcijs ja paljud teised.
Rainis – Jānis Pliekšāns (sündinud 1865. aastal Jēkabpils ringkonnas) – kõrgeim prūvi läti vaimtööline, lõpetanud Petõrburgi ülikooli Õiglaste fakultaat (1888), olnud mitmekohaline advokaat ja notar, osalenud läti intelligentses liikumises „Vee vool” sajandi lõpul, kinni võetud, saatnud elamiseks Põltsamaamaale (1899–1903), üks 1905. aasta revolutsiooni uktoritest koos naise Aspassiaga (1897) läks kolmendale (1905–1920) Šveitsi, kogu aeg unistanud Läti riikluse ja rahva vaimse pulma, hariduse, demokraatlike initsiatiivide, väsimatult kirjutanud kirjutusi Šveitsi ja Saksamaa ajalehtedes Läti ja lätlaste kohta, andnud silmapaistev korraldus läti sümboliseerides luule ja dramaturgi, 1919. aastal suure rõõmuga läti
Tähelepanu pannakse ette Nobeli kirjanduspreemiale.
Rainist sob ette pandud, kuid ta ei saa Asutava Kogu esimeheks.
Suri mõistmata, et Jūrmala püsib 1929. aastal tema südames.
Aspazija – Elza Pliekšāne (Rozenberga) (sündinud 1865. aasta Jelgavas) – esimene suur läti naisluuletaja ja dramaturg, temperamentne osaleja „Veevoolu” liikumisest, kelle elu kredo on kõige õudsemalt näidustatud esimese läti romantilise draama „Vaidelote” vegelasena: „Ma taevakell olen / ja kiigutan tormi!".
1895. aasta sügisel tahab ta astuda Zürichi ülikooli arstiteaduskonda, kuid tervis ei ole piisavalt hea. aastast 1896 on ta Raini elu kõrval nii väljasaamise kui ka armastuse aegsasti.
1920. aasta kevadel Zürichist läbi Varssavi ja Daugavpilsi naasevad mõlemad luuletajad, kelle pererahva manifestid, 10. aprillil Riiasse.
Nädala pärast valitakse neid Asutava Kogu saadikuteks.
Seda, kuidas luuletaja on Asutava Kogu juures käinud, eredasti, kuigi subjektiivselt kirjeldab üks teine saadik, partei liige Fēlikss Cielēns, kirjutades Raini ebakindlatest oraatorivõimalustest katedraali päranduses, ja Aspazija, kes on küll rääkinud vaid mõnikord, kuid kelle hääl “õige kõlas ja selge, keel jooksis surumata; jutt oli ilma sentimentaarsete toomkirikuteta, mitte mingite kunstiliste, lirikaviisakate kaunistusteta.
Ta rääkis nagu tõeline võitleja ja ei uhkendanud irooniaga anda mööda saba vastastele...”.
Tööjõu probleemide ja depressiooni piinatud kirjanik läks üksinda mujale ilma Riias 1943. aasta lõpul.
Andrejs Kurcijs (sündinud 1884. aastal Aizpute ringkonnas, surnud 1959. aastal) – kirjanik, ühiskonnategelane, õppis Riia Politehnilises instituudis kaubandusuuringuid, Saksamaal Jena ülikoolis filosoofiat ja meditsiini, saavutas Dr.medi kraadi, lõpetas Kasahstani ülikooli Aŗšttieud teaduskonna (1913) ja täiendas oma haridusfilosoofiat ja kuni arali Berliini.
Võtnud osa põliselanikest sotsialistlikest organisatsioonidest, osalenud 1905. aasta revolutsioonis, saanud Läti iseseisvumise esimeheks (1918), valitud Rovnõkum, põhiseaduskogu, Seim.
Ainus kaasaegse luuletusviisa ja ka raamatute autor.Sõjajärgsed riigipöörded on pekstud, kinni võetud, välja saadetud (1949).
Français Trasuns (sündinud 1864. aastal Rēzekne ringkonnas) – kirikuõpetaja, valgustooja, ühiskonnategelane – õppis Petõrburgis Ka muuseas vaimulikku seminari, lõpetas Petõrburgi Vaimse Akadeemia, oma ihu järgi opositsioneeri. Riik on tähti otsinud, rehanud, kinni võtnud ja püsinud mööda loote Daugavpilsis, Riias, Pētõrburgis, Rēzeknes, Narvas, Novgorod, Rööbastel, Gatšinas. Jagamiseks laudade virgutamise skeemis on ta kutsutud Vladimirit üles, kust ta tuleb tagasi Petõrburgi seminari õpetaja ja professorina (1902).
Keelatud Venemaa 1. riigi suitsu, osaleb Läti lätlaste kongressi korraldamisel (1917. aprill– mai), oma suure autoriteedi toel otsustas Latgallane Vitebski kubernerlusest ja taasühinemisest muu Lätiga.
Rainis kirjutab: “Prantsus Trasuns oli esimene laat, kes otsis ja leidis tee mõistmiseks kahe meie rahva osa vahele." Riigipea Jānis Čakste ütleb tema äramõtlemise ajal 1926. aasta aprillis: “Prantsus Trasuns pani meie Läti gerboni sisse kolmanda tähise – Latgalimaa”. ... Selline oli see laat – Latgali Ajalise Maadluse Kogu esimees (1917–1918), Läti Rahva Kogu liige, Kogu, 1. ja 2. Seimi saadik.
Kārlis Skalbe (sündinud 1879. aasta Cēsu ringkonnas) – rahvaõpetaja, säälkirjanik, ühiskonnategelane, võttis osa 1905. aasta revolutsiooni sündmustest, astus juba siis üles sõltumatu Läti eest, oli sunnitud lahkuma välisriikidest – algselt Šveitsi, hiljem Soome, Norrasse.
Pärast tuleb tagasi isamaale, jagatakse olla aktiivne, kõige enam tegutseb kirjaniku ja ajakirjaniku tööd, üks suurimatest ajakirja “Latvijas Teataja” (19.07.1920–15.12.1925) loojatest ja esimestest toimetajatest, juhib Läti Kirjanike ja ajakirjanike ametiisik.
Läti riigi jaoks oluliste aastate jooksul on ta Rohelise Kogu liige, Asutava Kogu liige ja esimesed neli Seimi saadikut.
1944. aasta sügisel peab ta lahkuma oma kuust ja minema üle mere Läänemere teise randa – Rootsimaale, kus 1945. aasta kevadel ta Stockholmis ka sureb.
... nemad ja paljud teised (olemata sellest, et kõik 152) Asutava Kogu saadikud valmistasid ette ja võtsid vastu Läti Vabariigi kõige olulisema seaduse – põhiseaduse...
Samal ajal lepitakse Riias kokku Läti-Kreeka relvarahutuse üle ja lõppetakse Vabadussõja (11.08.1920), võetakse vastu oluline Agraarse Reformi seadus (jagude kohaselt, 16.09.1920–02.05.1922), Bulduris toimub Läti, Leedu, Eesti, Puulimaa, Soome (jagatakse ka Ukraina ja ValgeKreeka esindajad) konverents Balti Antandi rajamise kohta (06.08.1920– 06.09.1920), toimub rahvalugemine, mis näitab Lätis 1,6 miljonit elanikku, Antlandi riike taandab Läti Vabariiki iure (26.01.1921), Läti saab Rahvaliidu liikmeks (22.09.1921), moodustab oma raha (03.08.1922: 1 latt – 0,2903226 grammi puhast kulda), toimub 1. Seimi valimised (07.–08.10.
Jānis Čakste, Asutava Kogu tööd lõpetades, ütleb: ".. oleme oma töö lõpetanud.
Oma töö kasuks ei saa me ise aru saada, et inimesed arutavad sellest ja tulevastest põlvkondadest.
(..) Läti rahva esimesed seaduslikud esindajad on näidanud, et nad toetavad parlamentaarset tööd ja see töö ei ole tulemata.
Läti riigiidee, arusaam Läti riigi vajadustest on rahva seas järsult kinnitanud.
Ma arvan, et me ei leia nägu kellelegi, kes oleks selle Läti riigi idee vastu.
Uus Läti, mille püsimise juures oleme elanud kaks ja pool aastat, kasvab, lööb õisi ja haljastab meie tulevaste põlvkondade jaoks."
7. novembril 1922, suurtükke luues ja esimese Seimi avamisel, ühendab Jānis Čakste tehtud tööd veelgi istoorilisemalt: “Kõigem kohus jõustub sel hetkel Läti riigis Läti uus põhiseadus.
See uus põhiseadus toob Lätisse uue korra, see loob ühe osa uutest võimuorganitest ja määrab ilmselt nii olnud kui ka uute organite jaoks nende tegevuse.
Sellest hetkest saab see uus põhiseadus olema see alus, mille alusel riigiasutused ja võimuisikud saavad töötada paremal ja täiuslikumal viisil, kui selleks on varem võidu olnud.
Me kõik loodame ja kõik liimime kindlalt, et see uus põhiseadus aitab meil kuni lõpuni Lätis seadust ja õiglust ning seeläbi ka rahva head seisundit ja korda luua.
Las see uus riigi põhiseadus teeb Läti õnnelikuks ja tugevaks!"
Nende Läti riigi mõttest tugevate inimeste valimine on nüüdseks muutunud stenogrammiliseks ja põhiseaduse tekstiks kui kallis kingitus meile.
See on aluseks demokraatlikule, toetatud, harmoonilisele riigi elule ja selle kodanike elule.
Oskars Gerts, ajakirja “Latvijas Teataja” peatoimetaja Summa cum pietate! (Ama sügava autasuga – lat.)